Saaremaa – meie juurte pühamu

Saaremaa – meie juurte pühamu

Avaldatud 7.08.2012 Saarte Hääles

 

Tulevikust, ka Saare maakonna tulevikust mõeldes jääb alati fantaasiat väheks. Sest elul endal on varuks rohkem plaane, kui arengukavades ja ka kõige ilmutuslikemates unenägudes on võimalik ette näha. Kaks asja on kindlad – muutused toimuvad kiiremini kui enne ja määramatust on rohkem kui kunagi varem. Optimistlik tulevikupilt näeb Saare maakonda ja tema saari kasvava rahva ja töökohtade arvuga paigana, kus inimene ja loodus on omavahel heas tasakaalus ning külgetõmmet jagub ka turistidele. Pessimistlik visioon maalib tumeda tuleviku vähenevast rahvaarvust, eakate osakaalu hüppelisest suurenemisest, parimas tööeas meeste ja naiste siirdumisest intensiivsema sotsiaal-majandusliku eluga linnadesse ja riikidesse, kokkukuivavast siseturust, turistide huvi raugemisest. Kumb mõte teile rohkem meeldib? Muidugi esimene. Mõtetel teatavasti on võime teoks saada. Kui on piisavalt inimesi, kes nii sõnades kui südames tahavad, et need mõtted teoks saaksid. Olgu põhjus siis armastus kodusaare ja juurte vastu või tõdemus, et sellistel puhta keskkonnaga rahulikel saartel elamine on tänapäeval tõeline privileeg.

 

Töökohtade lisandumine määrab paikkonna tuleviku

Jah, suuresti, aga mitte ainult. Inimesed, kes oskavad ja tahavad luua endale ja teistele töökohti, määravad ka meie saarte saatuse. Jutt ei ole avaliku sektori ametkondade logistilisest ümberpaigutamisest ja hajutamisest, vaid muu maailmaga konkurentsivõimelist toodangut ja teenust pakkuvatest töökohtadest. Töökohad on järgneva 30 aasta tõsiseim sotsiaal-majanduslik probleem mitte ainult meie saartel, vaid kogu maailmas. Viimase poolsajandi jooksul finantskriisini kasvas töökohtade arv arenenud maailmas kiiremini või sama kiiresti kui suurenes rahvastik. Meie järeltulijad seisavad silmitsi olukorraga, kus ambitsioonikaid töö tahtjaid on rohkem kui töökohti juurde tekib. Osalt töö iseloomu muutumise tõttu. Tehnoloogia areng on vähendanud käsitsitööd ja jätab osa tööst selle õlule, kes teenust vajab. Kõige lihtsamad näited on Internetis piletite ostmine, pangas ülekannete tegemine jne. Prognoos, et aastal 2050 on üksnes USA-s pooled töökohad tarkade robotite käes, annavad aimu, millist laadi töökohad ootavad meie lapselapsi. Keegi peab ju need masinad ehitama ja programmeerima ja neid hooldama, eks ole.

Meie seis siin maakonnas on veel suhteliselt hea. Töötus on Eesti keskmisest väiksem, mis räägib äärealal asuva paikkonna ettevõtjatest positiivselt. Vahepeal, kui trummipõrin kliima soojenemisest väga valjuks läks, oli lootus, et saarte suved pikenevad märkimisväärselt ja turism toob iseenesest rohkem tulu. Paraku suvede ja ilma heitlikkus jääbki meie pärisosaks. Turismist tulu saamiseks on määravad head ideed ja rõõmus teenindus. Siis tahetakse tulla ilmast hoolimata.

 

Palju sõltub meist endast – eriti hariduses

Rohkem ja paremat koolitust peetakse kõige kindlamaks teeks uute töövõimaluste tekkimiseks. Üks efektiivsem strateegia on kohustusliku haridustee miinimumtaseme tõstmine. See on muidugi iga riigi otsus ja väga olemuslik otsus. Kuid maailma kogemus näitab, et mida suurem protsent 17-22 aastastest noortest jätkab haridusteed, seda paremad tulemused noortele endale ja ühiskonnale.

Maailma hariduse tulevikku käsitlev Rooma klubi prognoosib, et 21. sajandil saab kolmanda taseme haridusest ( rakenduskõrgharidus, bakalaureuse kraad jm.) sama iseenesestmõistetav kohustuslik aste nagu 20. sajandil oli ja on veel praegugi enamikus riikides kohustuslik põhihariduse nõue. Juba on näha, et edukamad kipuvad olema need rahvad, kus suurem protsent noortest jätkab õpinguid ka pärast keskastme haridustaseme läbimist, olgu siis pärast gümnaasiumi või ametikooli. Siin tuuakse näiteks esirinnas olevaid riike Lõuna – Koread ja Soomet, mis oma dünaamilise majandusega ja üldise edenemisega on tõenäoliselt võitmas pikema õpinguperioodi väärtustamisest. Teoreetiliselt on ka Saare maakonnas siit lahkumata võimalik ju kolm haridusastet läbida, kui erialad sobivad. See, et on esindatud kõik haridusastmed – põhiharidusest, ametikooli ja rakenduskõrgkoolini, on muidugi suur trump siinsele arengule. Kuressaare Kolledzhi emaülikooli – Tallinna Tehnikaülikooli jätkuv toetus ja perspektiivitunne kasvõi näiteks merendusõpingute suhtes mõjutab paljude inimeste tulevikku nii töövõtja kui tööandjana. Ja seda, et tugi on olemas, kinnitas Merepäevade ajal Kuressaares käinud Tehnikaülikooli rektor Andres Keevallik ise.

 

Suurim ressurss on kasvavad lapsed

Tihti kuulen öeldavat, et Saaremaal on vähe ressurssi, mis iganes selle all mõeldakse. Naftat, tõsi küll, tõesti ei leidu. Ja kalaparved käivad ka vahel tundmatuid radu. Aga suurim ressurss on alati õppimiseas laps ja noor. Seda ressurssi saab kasvatada enamasti peaaegu mõõtmatult. Toon lihtsa näite, mida teab iga õpetaja. Ühes koolis tehti katse. Paarsada õpilast kirjutasid kontrolltöö. Pooltele kirjutas õpetaja töö lõppu lisaks hindele : „ Sul on annet!“ Pooltele lisaks hindele:„ Oled teinud head tööd!“ Järgmise kontrolltöö tulemused olid paremad, arvake kummal grupil? Sellel, keda kiideti tubli töö tegemise eest. Need õpilased valmistusid veel paremini ette. Või nagu üks olümpiareporter ütles – töökus lööb talenti peaaegu alati. Lugedes sel suvel järjekordselt Eesti õpilaste vähesest huvist reaalainete õppimise vastu, on meie saare noortele kindlasti arengueeliseks, kui pühendatakse rohkem tähelepanu matemaatikale, füüsikale, st reaalainetele. Nii naiivselt kui see ka kõlab, suur osa tulevikust luuakse põhikooli 7.ja 8.klassis, kus perekonna ja õpetaja usk lapse võimetesse on teed sillutava kaaluga.

 

Hea ideed sünnivad koos mõeldes

Haridusasutuste edukust mõõdetakse loomulikult selle järgi, kui hästi saavad seal õppinud noored inimesed edaspidi hakkama saavad, st. kui kasulikuks osutuvad nende õpitud teadmised ja oskused praktilises elus. Just seetõttu ei tohiks ükski tõsiseltvõetav haridusasutus kiidelda konservatiivsusega ja leppida sellega, et vilistlased pole tööturul läbilöögivõimelised. Selliste olukordade ennetamine nõuab kõrgkoolidelt, ametikoolidelt, ka gümnaasiumitelt pidevat analüüsi, kuhu maailm, kuhu tehnoloogia areng liigub, millised valdkonnad vajavad töötajaid kuue, kümne aasta pärast, milline professionaalne ettevalmistus on vajalik, et ka 20 aasta pärast selle baasharidusega edukalt uusi asju õppida. Kuna muutused on kiired, siis muutuvad üha väärtuslikumaks inimesed, kes oskavad nö. tuult nuusutada ja öelda, millised muutused tagavad kasvõi õppeainete valimisel ja programmide koostamisel, väärtuste kujundamisel õpilastele edaspidi kindla peale tööd ja leiba. Näiteks olevat parematel ülikoolidel abiks spetsiaalne meeskond, kelle ülesanne on pidevalt jälgida kõiki muutusi ja suundumusi ühiskonnas, teaduse ja tehnoloogia arengutes, ning kavandada oma õppeprogrammis muudatused paindlikult selle järgi. Et oleks võimalikult vähe lõputunnistusi, millega tööd ei leia või erialasid, mida õppides huvi kaob. Ses mõttes on hea, et maavalitsus on loonud oma väikse „think-tank“ –i, et kohapeal suundumusi paremini ette näha.

 

Lüüriline kõrvalepõige

Sel aastal toimus püsiasustusega väikesaarte iga-aastane kokkusaamine Manilaiul. Toredast päevast jäi meelde seal esitatud teaduslik tähelepanek saarte elu-olu kujunemisest ja välissuhtluse mõjust kohalikule elule. Juba ammustel aegadel käisid enamasti saarte mehed kaugetel maadel merd kündmas, kala püüdmas ja muid tööotsi tegemas. Naised olid rohkem kodus, kasvatasid lapsi, rügasid põllul. Ilma ja inimesi näinud mehed tõid koju naastes kaasa uusi teadmisi ja ideid – alates tehnilistest uuendustest ja moodsatest asjadest ning lõpetades seltskondlike tantsudega. Kui mehed tõidki ideed, siis alati olevat olnud naised need, kes filtreerisid välja, millised ideed ellu jäetakse ja omaks võetakse ning saare kultuuriga kokku põimitakse. Sageli, kui räägitakse regionaalpoliitikast ja äärealade ellujäämisest, siis on kohe ka jutt raha vähesusest ja vallapiiride muutmisest. Tasub meeles pidada, et ühiskonna peenstruktuuri loovad enamasti naised, mitte valla piirid. Kui naised on otsustanud, et üks koht väärib rabelemist ja alleshoidmist, siis pööratakse ka otsustajate kaelad soovitud suunas. Tänapäeval tulevad ideed lausa õhust koju kätte. Ja seetõttu saab paikkonna edukusel määravaks just tahe. Tahe paljude vastandlike huvide virr-varris oma tahtmised läbi viia. Meie tahet testitakse iga päev. Testime ise ka – kasvõi lennuliikluse igapäevaseks toimimiseks saare ja mandri vahel.

 

Lugupidamisega

Urve Tiidus